See päris algus ei olnudki kõige raskem.. edaspidi küll!
Natukene taustainfot ka. Need, kes minuga eile, täna tutvuvad, arvavad, et sündisingi tossud jalas.. tegelikkus on see, et aasta tagasi ma peaaegu jälestasin sporti.
Tõsi, jalgpalli meeldis mulle telekast vaadata ja kooli ajal ka mängida. Ilmselgelt oli see ka ainukene asi, mida vabatahtlikult ja hea meelega tegin. Kõik muu oli sunniviisiline ja tuli lihtsalt soorituse hinnaga ära teha. Põhikooli ajal tantsisin rahvatantsu (10 aastat tuli ära), lisaks tuli osaleda kehalise kasvatuse tundides ja teadagi oli seda ka liigagi palju. Ma olin üks neist lastest, kes sai mitterahuldavaid hindeid spordiriiete kojujätmise eest. Olin üsna vagurake kui vanemad uurisid, kas uusi dresse vaja on.. nii polnud põhjust riideid koju jätta, sest neid korralike nagu ei olnudki. Millegipärast vihkasin tunde, mis toimusid saalis ja siseruumides üldse. Oli see siis kitse pärast, millest mul 10st sooritusest õnnestus vaid üks... või kes teab?! Igatahes ei meeldinud mulle ei joosta ega hüpata, isegi õpetaja sai oma annuse minu vihkamisest enda peal tunda. Selline tüütu pupekas olin, kes kõige muu hulgas jälestas sporti ja sellega seonduvad.
Kuidas ja miks siis muutus toimus?
Mingile hetkel pärast kutsekooli, tekkis rohkem aega ja huvi, ka rahalisi võimalusi, et enda hobidega tegelema hakata. Kurb tõsisasi oli aga see, et kogu aeg oli kulunud õppimisele või sellele mõtlemisele ja hobisid nagu ei olnudki. Elasin lisaks kõigele Tartus väljas ja trennis käimine mingi regulaarse graafiku alusel oli ka väga raskendatud. Hakkasin otsima tegevusi, mis ei sõltunud ajast ja teistest inimestest. Esimesena avastasin enda jaoks talvise tegevuse, milleks lumelauaga sõitmine. Kallis ja aeganõudev spordiala, kuid see-eest nii nii meeldib, et kui saaks, siis ainult mäe peal elaks.. täpselt nagu mõni inimene lesiks suvel rannas ja küpseks pruuniks.
Läbimurre trenni lainel saabus siis kui kolisin aasta alguses Tartusse oma uude koju. Aeg, mis varem kulus koju sõitmisele, oli nüüd justkui üle. Lisaks lõpetasin kõik oma lisategevused ehk loobusin teisest tööst, koolist ja keskendusin kodule, tööle. Graafikuga töö puhul on see pluss (mõnele ka miinus), et vaba aega on üsna paljudel hommikupoolikutel, õhtupoolikutel aga ka nädalasisestel päevadel. Mulle tekitaski probleemi just see vaba aeg, mis jäi üle vabadel päevadel. Ma ei tahtnud oma aega raisata lihtsalt teleka vaatamisele või linnas jõlkumisele, tahtsin midagi asjalikku korda saata.
Mingil hetkel tutvusin inimesega, kes samamoodi aastaid tagasi endale tegevusi oli otsinud ja jõusaali leidnud. Alguses ma siiski kohe sama pisikut külge ei saanud, vaid alustasin jooksmisest. Mai-juuni möödusid sõbrannaga jooksmise lainel ja telekast otsisin treeningvideosid ning sooritasin 60 minutil päevas jõuharjutusi. Selline lihtne treenimine andis mulle juurde energiat ja vastupidavust. Just nende kahe puudumise tõttu ei julgenud ma kohe alguses jõusaali treeningutele minna. Kartsin, et ma ei jaksa seal lihtsalt oma kava lõpuni sooritada. Võib-olla oligi "step by step" alustamine minu jaoks kõige õigem... pigem, kindlasti oligi!
Koduste harjutustega sain teada kui kiiresti mu keha taastub, õppisin erinevaid lihasgruppe tundma ja tegin endale ka selgeks, milliste harjutustega, milliseid lihasgruppe treenitakse. Kodus treenimise miinuseks oli aga see, et arengut ei jälginud keegi ega öelnud, kas teen õigesti või valesti. Õnneks ei jätnud ma aga trenni pooleli, sest mul oli veel üks eesmärk. Öeldakse, et tihti lõpetavad inimesed treeningud mingil hetkel just sellepärast ära, et puudub kindel eesmärk.
Aasta alguses kolisime Tartusse uude koju ja sellega seoses puudus meil väljaehitatud köök. Mööbli paigutuse ja tellimisega kulus aega kaks kuud ning selle aja jooksul minu kaal langes üsna palju. Minu peamine eesmärk oligi trenniga seoses tekitada rutiin oma kehale ehk tekitada söögiisu, mis mõjutaks kaalutõusu. Pole just tavapärane edulugu, kus tegelane võtab kümneid kilosid alla. Minu peamine probleem oli hoopis kaalu juurde mitte alla võtta. Võin etteruttavalt ka öelda, et eesmärk sai täidetud ja tuli uusi püstitama hakata.
Olin aprillis käinud sellisel võistlusel publikuks nagu Lõuna-Eesti lahtised karikavõistlused kulturismis ja fitnessis. Pean ütlema, et seal nähtu pani mind hoopis teisiti kogu sellele alale mõtlema. Sõbra treeninguid ja toitumist kõrvalt vaadates, teadsin ka kui raske tegelikult sellisele võistlusele kõigil jõuda oli. Väike mõte jõusaali minna, tekkis juba siis.
Paar kuud hiljem alustasin oma treeninguid Eedenis Fitliferina!
Järgmises postituses pikemalt esimestest trennidest ja esimesest suuremast tagasilöögist!
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar