neljapäev, 11. detsember 2014

3. Esimesed jõusaali treeningud versus rühmatrennid

Ma olen alati olnud suur põdeja asjade suhtes, mis on mulle uudsed, võõrad ja asjade suhtes, milles ma omaarust hea ei ole. Mulle ei meeldi eriti uued kohad, uued inimesed ja ma ei pea ennast eriti heaks kohanejaks. Lisaks olen ma täiesti teadlik, et see minu puhul üldse välja ei paista, et ma nii enda suhtes tunnen.
 
Igatahes oli trenni minekuga seoses palju hirme ja ma justkui ootasin seda õiget hetke ja võimalust, et alustada. Ühel päeval käis juhuse tahtel minu töökohas vestlusel neiu, keda ma juba varasemalt teadsin. Rääkisime natukene ja selgus, et ta on jõusaalis treener ja teeb ka algajatele kavasid. See teadmine jäi mulle mällu tiksuma ja otsustasin temaga ühendust võtta ning selgus, et ta töötab spordiklubis Fitlife. Mõte, minna jõusaali ja just Fitlife´i, oli küpseks saanud.

Esimest kava (jõusaali ABCd) tutvustas mulle Gaidi R. ja harjutused hõlmasid kogu keha peamisi lihasgrupp ehk siis harjutused seljale, alaseljale, rindkerele, kõhulihastele, kätele (õlgadele, biitsepsile, triitsepsile) ja jalgadele (reie esi- ja tagaosale, reie siseküljele, säärtele). Esimene kord jõusaalis oli oodatust palju toredam ja pooled hirmud said ületatud. Harjutusi jõudsin teha ja vastupidavust oli ka ning juhendaja abiga õppisin erinevaid masinaid, pinke sättima. 

Esimesed paar kuud käisin trennis hommikupoolikutel, kui rahvast oli jõusaalis vähem. Esiteks, mulle meeldis vara tõusta ja kohe tegutsema hakata. Teiseks, ma ei tundnud ennast siiski veel nii enesekindlalt, et võõraste inimestega koos trenni teha. Aga, mida siis üks algaja jõusaalihuviline kõige rohkem kardab?

Hirmud versus tegelikkus
     * Mina kartsin, et ma ei tee harjutusi õigesti või veab tehnika alt. / Tegelikult on nii, et isegi kui teed harjutusi valesti, siis keegi sind õpetama ei tule, veel vähem näpuga näitama. Veel suurem tegelikkus on see, et isegi vanad jõusaaliharrastajad teevad tihti harjutusi vale tehnikaga. Täna kardan ma jõusaalis ainult oma treenerit, sest tema on tõesti ainukene, kes käratab kohe kui näeb mind nõgusa seljaga kükkimas. 

      * Ma ei tahtnud jõusaalis oma harjutuse korda oodata ega kelleltki küsida, kas võin oma seeria vahele teha. / Ma teadsin kohe alguses, et jõusaalis on täiesti normaalne teiste inimeste käest küsida, kas võin ka masinat, pinki kasutada kui see on hõivatud.. ometi ütles mingi rumal sisetunne, et see on ju teise inimese räige ja ebaviisakas segamine. Tegelikkus on see, et teistega suhtlemine on jõusaalis täiesti normaalne. Ebaviisakas on hoopis öelda, et „ei, sa ei saa siia praegu tulla oma harjutust tegema“. Täna ei ole mul absoluutselt mitte mingit vahet, millisel ajal ma jõusaali lähen, sest tunnen ennast seal nagu koduses keskkonnas.   

    * Ma arvasin, et meesterahvad jõllitavad naisterahvaid kui viimased teatud harjutusi teevad. Sellepärast vältisin samuti rahvarohketel aegadel saalis treenimisest. / Tegelikkus on see, et nad tõesti jõllitavad aegajalt, kuid üsna märkamatult. Otseselt kellelegi paberrätikut ulatama ei pea, et nad ila ära pühiksid.. Kuna ma tunnen ennast oma kehas üsna enesekindlalt, siis mind see enam ei häiri kui keegi jutustama tuleb või niisama vahtima jääb. Ausalt öeldes olen ma trenni ajal üldse nii keskendunud ja veidi tõsise näoga, et väga keegi minuga suhelda ei julge.
                                                      
      * Kartsin veel, et ma ei jõua ju eriti suurte raskustega oma harjutusi sooritada. / Tegelikkus on see, et raskus on viimane asi, mis jõusaalis oluline on. Kõige tähtsam on hea tuju, suur tahe ja hea tehnika. Mõned kangutavad ulmelisi raskusi, kuid kasutavad valet tehnikat ja nende areng ei pruugi üldse nii hea olla kui sellel, kes teeb harjutusi väiksemate koormustega, kuid hea tehnikaga.

Hirmud verus tegelikkus on kirjapanduna isegi natukene naljakad. Jällegi on hea meel vaadata tagasi ja mõelda tänasele, kus ma olen päris palju arenenud ja muutunud. Suhtumise muutmine on treeningute puhul väga oluline teema. Võin öelda, et olen tervet oma elustiili muutnud.
Treeningute puhul väga oluline on järjepidavus ja stabiilsus. Minul tekkis kohe alguses väga suur huvi ja kordagi ei olnud mõtet, et täna ei viitsi trenni minna. Nii siis hakkasingi nädalas 2-3 korda jõusaalis käima ja lisaks veel ka rühmatreeningutes. 

Rühmatreeningusse minek nõudis taaskord suurt eneseületust. Ikka tekkis mõte, et ma ei oska ju seal uues trennis midagi teha. Tegelikkus on taaskord see, et abi ja nõu võib küsida treenerilt ja ka teistelt trennikaaslastelt. Esimene kord uues trennis on ikka küsimus, milliseid matte või lisatarvikuid kasutada, kuid midagi müstilist ei ole kuskil. Jõusaalitreeningute lahutamatu kaaslasena osalen Bodybalance rühmatreeningus. See on trenn, kus on hea venitada oma keha süvalihaseid ja anda paremat liikuvust liigestele. Lisaks on kasulik käia mõnes treeningus, kus on rohkem liikumist, näiteks Bodyattacis või Bodycombatis ja asendada sellega mõni klassikaline aeroobne trenn.

Leidsin ühe toreda lingi, kus natukene üldist juttu treenituse ja selle tekkimise kohta. Eriti meeldisid mulle soovitused, mis on toodud viimasel lehel ja käivad jõutreeningute kohta http://www.kaarma.ee/files/sport/TreeninguTeooria.pdf
 
Järgmises sissekandes kirjutan rohkem sellest, kuidas muutsin oma harjumusi ja räägin esimesest suuremast tagasilöögist.

Aitäh!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar