 |
| Patune leib ja kartul supis ;) |
Täna tunnevad ennast mu sõbrad ja sugulased selle sissekandega puudutatuna. Te ei kujuta ette kui palju ma kuulen viimasel ajal seda "ma ei oska sulle enam midagi süüa tuua" juttu või "tahtsin sulle seda ja toda tuua aga sa ei söö ju enam midagi" või jaa "sry, meil ei ole sulle vist enam midagi süüa pakkuda, peame poodi minema". Mõnikord kui ma vaatan, kuidas te sööte, tahaks dramaatiliselt nutma puhkeda ja joosta teie käest saiaviilu ära kakkuma või kartuli ja pasta prügikasti valada. Päriselt?
Tegelikult tegin nalja, mind näiteks üldse ei häiri, kuidas ja mida teised söövad. Ja päris aus olla, mind see ka ei häiri, et minu toitumisele viimasel ajal nii palju tähelepanu pööratakse. Eks ma olen ise süüdi selles, et jagan FB postitustega oma kogemusi, tekitan huvi ja kogemata ehk ka olukordi, kus arvatakse, et ma midagi müstilist söön. Tegelikult on ju lihtsalt nii, et ma valin natukene rangemalt, mida ma söön, kui mõni teine inimene.
 |
| Vein ja granaatõun |
Siin sissekandes avaldan saladuse - ka mul on isud, mida ma mõnikord tagasi hoida ei suuda. Üldjoones olen ma üsna tubli, mis puudutab erinevaid niinimetatud keelatuid toite. Ma ei ole eriline maiustuste sõber ega kiirtoidufänn. See tähendab, et kui vaja neist eemale hoida, siis see ei ole väga suur probleem. Enne LCHFiga alustamist oli mul rohkem selliseid hetki, kus isud kimbutasid, nüüd vähem.
 |
| Peedisupp, ribi ja kapsasalat |
Kui enamus inimesi tunnevad suurt vajadust magusate asjade järele, siis minu nõrkuseks on alati olnud soolased toidud nagu näiteks: laimimaitselised krõpsud, MC Donaldsi juustuburgerid ja friikartulid, peedisupp pakis (punane suhkruvesi saiakuubikutega sisuliselt), kiirnuudlid, juustupats, sinihallitusjuust, heeringas. Magusatest asjadest sirutan käe tihti kummikommide, CocaCola, piparkookide ja mõnikord ka šokolaadi järele. Ja niisiis juhtubki, et ma mõnikord oma isudele järele annan. Kusjuures ma pean seda täiesti normaalseks ja ei näljuta ennast pärast mitu päeva. Pigem tekitabki natukene nalja see, kuidas teised reageerivad kui mind ka patustamas näevad.
 | |
| Aaloe jook, mida on ka suhkruvaba |
LCHFiga on asjad muidugi veel natukene rangemaks läinud. Hoiduda oleks soovituslik ka mõnest toidust, mis enamusele ei tundu üldse keelatuna vaid moodustab hoopis suure osa toidukorrast. Niisiis oligi mul üsna raske loobuda leivast ja kartulist. Nende kahega ma siis patustan ka pidevalt. LCHFi puhul on aga see hästi tore, et toidud on tegelikult maitsvad ja kui koguaeg vaaritada, siis ei tohiks erilisi isusid tekkida.
Postitan siin ka paar pilti nendest maiustustest, mis LCHFiga koos enda menüüsse lisasin: ketosibatoonikesed või siis ketopiparkoogid. Nende koostisained ja tegemine on väga lihtne. Ei mingit küpsetamist ega suurt mässamist ja nende tegemine on odav. Tuleb sulatada või ja lisada sinna kakaod. Mina kasutan ökopoest ostetud korraliku kakaod. Lisaks lisan natukene alati ka pruuni suhkrut kuna ma lihtsalt ei ole suutnud ennast magusast täiesti ära võõrutada. Vedela massi keeran mina tavaliselt toidukilesse ja panen siis tavalisse külmkappi tahenema. Ketoosibatoonikesi söön siis kui magusa isu tuleb või ampsan lihtsalt mõne kohvi, tee kõrvale. Ketopiparkookide tegemine täpselt samasugune, kuid lisan sinna kaneeli ja piparkoogimaitseainet ja tahenema panen taigna pisikestesse muhviinivormidesse.
Soolase isu rahuldan viimasel ajal just heeringat süües või ostan mõne soolase juustu ja pistan selle nahka. Magusaisusid leevendan puuviljade söömisega, šokolaadiga (kakao sisaldusega 70%, ranges LCHFis ei ole ka puuviljade söömine väga soovitatav) ja CocaCola isu vastu aitab imehästi mandariin ja apelsin. Ja kui mõni päev mitte miski ei aita.. siis tuleb sammud sättida kiirtoiduputka juurde ja see õnnetu friikartulipoiss ka ära süüa.
Varsti on kohustuslikud üldised toiduteemad ka kirjutatud ja lähen rohkem trennilainele ja hakkan postitama rohkem korralike söökide retsepte.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar