11. Haigus versus Motivatsioon

Trenni mõttes on see nädal küll täiesti kasutu. Olen täitsa tatiseks ja köhaseks jäänud ning otsustasin veidi rahulikumalt võtta, puhata. Homme alustan uuesti ja püüan ühe Bodybalancega keha üles äratada, et saaks uuel nädalal korralikult jõusaalis raja peale tagasi.

Järgmised päevad kuni aasta lõpuni tulevad üsna rasked. Palju pidustusi, palju patuseid toite, millega oma keha hellitada.. või siis liiga teha. LCHFiga on selline lugu, et kui olla pikalt rangelt sellel rajal, siis patupäevad mõjuvad füüsiliselt halvasti. Paljudel tekib väga suur kõhuvalu, puhitus jne.. Kuna ma olen üsna liberaalne, siis mul vast lähevad pühad seekord veidi kergemalt mööda. Toitudega seoses on mul varuks kaks postitust. Ühes kirjutan ilmselt sünnipäeva toitudest, mis ka LCHFis lubatud ning, mis minul on lemmikud ning teises räägin tänastest roogadest. Täna on suur pidustus Anne 80s, Parimad Naised tulevad külla ja teeme jõulupidudega algust. Menüüs on jälle minu hõrgutised ja piltide näol saavad mu lugejad ka järgmisel nädalal sellest peost, toitudest osa.

Täna ma kirjutan natukene sellest, mida ma siis teen kui ma haige olen. Facebook on minu vaieldamatu kaaslane sellistel hommikustel retkedel nagu täna. Kuna sporti teha ei saa, siis tuleb tegeleda natukene ringi surfamisega ja mis võiks olla parim koht selleks? Loomulikult Facebooki erinevad lehed ja blogid. Nüüd saavad osad jälle tähelepanu ja reklaami siin. :P

Aprillis hakkasin jälgima sellise neiu blogi ja FB lehte nagu on Heidi Tarkpea. Viimasel ajal on ta küll üsna tagasihoidlikult postitanud aga pole hullu. Uuel aastal on tal kindlasti värskeid mõtteid kogutud ja hakkab oma lugejaid uute sissekannetega kostitama. Samas mõistan teda üsna hästi, mis puutub blogimisse.. minul endal on see blogi kolmas (üks isiklik blogi sõpradele, teine fotograafiaga seotud ja kolmas see sama trenniblogi) ja kui ikka seda inspiratsiooni ja ideid ei ole, siis igasugust jama ka üles ei pane. Igatahes on tegemist ühe väga toreda neiuga, kes treenib Saksamaal ja räägib oma saavutustest ja üldse kõigest, mis spordiga seoses. 

Teine inimene, keda hiljuti jälgima hakkasin on Andreas Jääger. Lugesin just tema esimest postitust ja olin üsna üllatunud, et üsna paljudel ikka selle blogimisega sama teema. Ehk, et seda tehakse motiveerimiseks. Motiveerida iseennast eelkõige ja seeläbi ka kõiki teisi. Andreas on natukene teistmoodi blogija ja ka tema sportlase leht FBs on natukene teistmoodi. Alguses hakkasin teda jälgima skeptilise hoiakuga aga see läks üsna kiiresti üle. Tal on väga omamoodi attitude aga see mulle just viimasel ajal meeldima on hakanud. Lisaks on tal väga põnevad videopostitused.

Blogisid väga rohkem ei olegi, mida ma jälgin, sest on veel igasuguseid lehti, mida trenniga seoses peab läbi töötlema. LCHFist ma olen juba kirjutanud, viide siia uuesti: LCHF Eesti. Sealt saan oma põhilised ideed toitude tegemiseks. Lisaks loomulikult on kõikidel nendel lehtedel, blogidel olemas ka niinimetatud fännilehed FBs ja sealt seda värsket Updatei ikka tuleb kuhjaga.

Et saaks kunagi enda fantastilist vormi ka presenteerida!

Sel nädalal liitusin FBs veel grupiga Naised Trenni. Sorry, aga vot selle läbihammustamisega mul läheb küll vahepeal ikka päris pikalt. Postitusi on seal palju ja mis puudutab toitu ja toitumist, siis ma ei suuda ära imestada. Nädalase "tervisliku" toitumisega loodetakse kohe kaalu langetama hakata ja jumal teab, mida veel. Selle peale võtan Andrease viimase videopostituse ja jagan ka Miks pekk ei põle? Et mõtlen siis tõsiselt, kas selle grupi soovitused ja postitused on päris minu jaoks.

Õhtuti ja varahommikuti on mul kaks keskkonda, kust otsin mõnusat särtsakat motivatsiooni. Esimene on väga huvitav Pinide maailm ehk Pinterest. Sealt otsin mõnikord harjutusi, teinekord lihtsalt pilte treenitud kehadest. Põnev keskkond igatahes. Ja loomulikult meie kõigi lahutamatu kaaslane YouTube. 

Sissekande lõpetangi ühe motivatsioonivideoga: Fitness Motivation

Aitäh!

10. Mõned minu lemmikud lõuna-õhtusöögid.

Eelmises postituses kirjutasin, et see nädal ei ole seda õiget minekut trennis. Ajeee.. ja täna ärkasin valusa kurgu ja kahtlaselt löriseva ninaga. Pidin jõusaali minema aga veedan hommikupooliku hoopis voodis teed juues ja vanaema toodud mett süües.

Natukene teest. Vanaema lemmik tee on kummelitee. Suviti ta korjab ise kummelit ja kuivatab seda. Igatahes käis vanaema külas ja ma pidin talle pakis kummeliteed pakkuma. Õnneks see sobis ka talle. Minu elukaaslasele aga kummelitee üldse ei meeldi ja seepärast ta vist paki põlema panigi. Haha, tegelikult juhtus meil siis uues köögis esimene pisikene tulekahju. Mul on kinnise uksega maitseainete riiul kohe pliidiplaatide kohal. Kui elukaaslane söögitegemise ajal ukse avas, siis kukkus kummelitee pakk alla ja teepadjakesed pliidile laiali. Üks pakike olevat ainult õrnalt kuuma plaadi lähedusse kukkunud aga sellest piisas, et väike säde külge saada. Elukaaslane toppis pakikesed uuesti karpi ja kappi. Natukese aja pärast hakkas kapist tossu tulema. Õnneks seekord oli õnnelik õnnetus ja tagajärjeks kärssanud kummelitee karp.

Tee joomisest veel nii palju, et vanaema tõi mulle mett ja nüüd ma siis istun (piparmünditeega, meelusikas suus) voodis. Vanaema ütleb veel seda ka, et mett ei tasu tee sisse toppida kuna esiteks ei ole mesi mõeldud tee magustamiseks ja teiseks säilivad mee kasulikud omadused paremini siis kui lusikaga natukene mett suhu võtta ja teed peale juua. 

 

Hakkliha lillkapsa ja kaunviljadega, kodujuustu salat

Hakkliha vahukoore ja sulajuustuga

 Aga nüüd natukene söökidest. Minu menüüs ei näe praegu eriti kana. Põhjus väga lihtne. Kana oli menüüs suvel ja sügise alguses, ma lihtsalt sõin sellest isu täis mingiks ajaks. Praegu on hakkliha periood, kannatage ära. Need kaks rooga on üsna sarnased, samas maitsevad väga erinevalt. Esimene hakkliha ja juurviljade, köögiviljade segu on tehtud enne LCHFi, teine selle ajal. Erinevus seisneb selles, et esimese roa juures on rammusust oluliselt vähem kui teise juures. Teise roa juures lisasin hakklihale vahukoort (võib ka piima, kohvikoort) ja sulajuustu. Tekib selline kreemjas hakkliha kastme moodi toit. Alguses võib-olla mõnele inimesele täiesti harjumatu süüa sellist toitu aga näed, minul juba lemmik. Ainukene kiusatus, mis mul alati tekib on see, et tahaksin leiba ka kõrvale süüa sellise toidu puhul. Mõnikord siis luban ka seda endale. Hakklihast süüa tehes ma kunagi ei lisa rasvainet praadimise jaoks, sest nagu alumiseselt pildiltki näha, seda tuleb sealihast piisavalt.

Kartul, muna, tuunikala, kurk ja oliivid

Lisaks hakklihale on menüüs praegu ka kala. Lemmikuteks on tuunikala, lõhe ja heeringas. Siin siis üks pilt lõunasöögist, mille sain Lõunakeskuse internetikohvikus. Üsna hea leid minu arust. Patustan siin jälle kartuli ja leivaga aga üldjoones väga tervislik ja toitev lõuna oli.

Lõhe juustukatte all

Lõhet meeldib mulle kodus küpsetada, sest see on niii lihtne ja maitsev. Tavaliselt ostan kohe pool lõhet, mille maitsestan sidrunipipraga, lisan katteks peale sibulakettad, seejärel katan kala sinihallitusjuustu laastudega ja lepasuitsu riivjuustuga, kõige peale lisan mõnikord majoneesi. Kõrvale sobib ideaalselt näiteks kodujuustu salat tomatiga.

Kalas on väga palju Omega-3 rasvhappeid, mida peetakse mitmetel põhjustel väga oluliseks. Viide siia Omega 3 rasvahapped Saate natukene lugeda siis kasulikku informatsiooni ka. 

Selles sissekandes oma lemmikutega lõpetan aga ärge kurvastage, mul neid retsepte ja pilte on ikka varutud.

Aitäh!

 

9. Uus kava, trennid ja söögid

Oma teise ehk uue kava jõusaalis treenimise jaoks lasin jällegi Gaidi R.´il teha. Harjutused on nüüd jagatud kolmele päevale. Üldjoones on siis nii, et esimesel päeval keskendun jalgadele, teisel päeval biitsepsile ja seljale ning kolmandal päeval triitsepsile ja rinnale. Harjutusi kõhulihastele ja alaseljale teen esimesel ja kolmandal päeval aga mõnikord ka teisel päeval kui tunne on, et tahaks miskit veel teha.

Harjumine uue kavaga oli alguses raske. Tehniliselt olid mõned harjutused minu jaoks keerulised. Ma usun, et igal inimesel, kes jõusaalis või mujal trennis käib, tulevad mingil hetkel välja niinimetatud nõrgad kohad. Minu nõrgad kohad on nõgus selg ja kehv tasakaal. Niimoodi ma siis kükkisin liiga nõguse seljaga ja ukerdasin käärküki ajal. Lisaks tundus mulle mingil hetkel, et ma lausa vihkan kõhulihaste harjutusi. Kuidas harjuda?

Vahekokkuvõte vormist

Ega muu ei aitagi kui harjutada, harjutada, harjutada.. pikad tunnid jõusaalis ja ühtlasi ka peegli ees. Pidevalt tuleb endale meelde tuletada, mis olid eesmärgid ja et nendedeni jõuda, tuleb räigelt verd ja higi valada lihtsalt. Õnneks ei ole mul tekkinud mõtet, et.. oh issand, milleks see trenn ja ma lihtsalt ei viitsi minna täna. Pigem ärkan hommikul ja mõtlen hea tujuga jõusaali mineku peale. Mõnikord juhtub hoopis nii, et tuju saali minekuks on kordades parem kui füüsiline valmisolek. 

Ja terve see nädal ongi miskit natukene lahti. Esmaspäeval magasin natukene sisse ja pidin söömata trenni kiirustama. Jõin natukene aaloejooki ja sõin ühe hurmaa ära, kuid ilmselgelt tollel hommikul sellest ei piisanud. Mingil hetkel tundsin, et ei jõua endast 100% anda. Nii ma siis püüdsin oma harjutuste juures pingutada, kuid pidin leppima tõsiasjaga, et tuleb pooleli jätta ja koju energiat koguma minna.

Esmaspäeva õhtul käisime Krissuga BodyArtis. Kes on Krissu? Esimeses postituses rääkisin, et paljud minu sõbrannad on ka trennipisikuga nakatunud. Krissu on üks neist Parimatest naistest.. alati mul toeks, misiganes ja nüüd siis ka trennilainel. Kris alustas ringtreeningu harjutustega Põltsamaal ja jooksmisega (käib isegi maratonidel juba) ning nüüd suutsin ta meelitada Fitlife jõusaali ja rühmatreeningutesse. Aga nüüd uuesti BodyArti juurde!

Positiivne oli see, et treeneriks oli väga armas ja tore neiu. Miinuseid minu jaoks aga trenni juures rohkem kui plusse. Võrreldes Bodybalancega olid harjutused minu jaoks igavad ja liiga staatilised. Lisaks avastasin põhiosa harjutuste alustamise juures, et soojendusharjutusi jäi minu jaoks väheseks. Paljud harjutused nõudsid randmete ja õlgad tööd (või siis oli randmetel ja õlgadel keha kandev roll). Randmete ja õlgadega on mul samuti üsna keerulised lood. Kui neid soojaks ei tee, siis on lihtsalt valus. Lisaks olid järgmisel päeval põlved valusad kuna põlvili tuli seal ikka üsna palju olla.

Teisipäeval oli ikka täielik rammestus peal ja hommikul tegin kohe korraliku munapitsa söögiks. Trenn läks oluliselt paremini kui eelmisel päeval aga seda õiget minekut ei olnud kuigi sai isegi mõne harjutuse juures koormust tõstetud. 

Täna võtsin täitsa trennivaba päeva ja tegin jälle hakklihast oma viimase aja lemmikut sööki. Seahakkliha praetud sibulaga (ilma rasvainet lisamata, sest seast seda rava ikka tuleb) ja lisasin vahukoort natukene ning sulajuustu. Kõrval on pohlamoos ja marineeritud kõrvitsad. Magusalaks sai ka selle toidukorraga kätte nagu naksti. Muidu oli selline rammus söök ja maitsev. Peaks sama asja kanahakklihaga proovima aga täna ei õnnestunud poest leida. 

Sellel nädalal veel plaanis vähemasti kaks jõusaali päeva, üks bodybalance ja lindi peal joosta ka. Järgises postituses ilmselt teen juttu trennivarustusest või siis avaldan mõned pildid oma lemmikutest lõuna-õhtusöökidest.

Aitäh!

8. Patupäevad "versus" ... "ma ei oska sulle enam midagi süüa tuua"

Patune leib ja kartul supis ;)

Täna tunnevad ennast mu sõbrad ja sugulased selle sissekandega puudutatuna. Te ei kujuta ette kui palju ma kuulen viimasel ajal seda "ma ei oska sulle enam midagi süüa tuua" juttu või "tahtsin sulle seda ja toda tuua aga sa ei söö ju enam midagi" või jaa "sry, meil ei ole sulle vist enam midagi süüa pakkuda, peame poodi minema". Mõnikord kui ma vaatan, kuidas te sööte, tahaks dramaatiliselt nutma puhkeda ja joosta teie käest saiaviilu ära kakkuma või kartuli ja pasta prügikasti valada. Päriselt?

Tegelikult tegin nalja, mind näiteks üldse ei häiri, kuidas ja mida teised söövad. Ja päris aus olla, mind see ka ei häiri, et minu toitumisele viimasel ajal nii palju tähelepanu pööratakse. Eks ma olen ise süüdi selles, et jagan FB postitustega oma kogemusi, tekitan huvi ja kogemata ehk ka olukordi, kus arvatakse, et ma midagi müstilist söön. Tegelikult on ju lihtsalt nii, et ma valin natukene rangemalt, mida ma söön, kui mõni teine inimene.

Vein ja granaatõun

Siin sissekandes avaldan saladuse - ka mul on isud, mida ma mõnikord tagasi hoida ei suuda. Üldjoones olen ma üsna tubli, mis puudutab erinevaid niinimetatud keelatuid toite. Ma ei ole eriline maiustuste sõber ega kiirtoidufänn. See tähendab, et kui vaja neist eemale hoida, siis see ei ole väga suur probleem. Enne LCHFiga alustamist oli mul rohkem selliseid hetki, kus isud kimbutasid, nüüd vähem.

Peedisupp, ribi ja kapsasalat

Kui enamus inimesi tunnevad suurt vajadust magusate asjade järele, siis minu nõrkuseks on alati olnud soolased toidud nagu näiteks: laimimaitselised krõpsud, MC Donaldsi juustuburgerid ja friikartulid, peedisupp pakis (punane suhkruvesi saiakuubikutega sisuliselt), kiirnuudlid, juustupats, sinihallitusjuust, heeringas. Magusatest asjadest sirutan käe tihti kummikommide, CocaCola, piparkookide ja mõnikord ka šokolaadi järele. Ja niisiis juhtubki, et ma mõnikord oma isudele järele annan. Kusjuures ma pean seda täiesti normaalseks ja ei näljuta ennast pärast mitu päeva. Pigem tekitabki natukene nalja see, kuidas teised reageerivad kui mind ka patustamas näevad. 

Aaloe jook, mida on ka suhkruvaba

LCHFiga on asjad muidugi veel natukene rangemaks läinud. Hoiduda oleks soovituslik ka mõnest toidust, mis enamusele ei tundu üldse keelatuna vaid moodustab hoopis suure osa toidukorrast. Niisiis oligi mul üsna raske loobuda leivast ja kartulist. Nende kahega ma siis patustan ka pidevalt. LCHFi puhul on aga see hästi tore, et toidud on tegelikult maitsvad ja kui koguaeg vaaritada, siis ei tohiks erilisi isusid tekkida.

Postitan siin ka paar pilti nendest maiustustest, mis LCHFiga koos enda menüüsse lisasin: ketosibatoonikesed või siis ketopiparkoogid. Nende koostisained ja tegemine on väga lihtne. Ei mingit küpsetamist ega suurt mässamist ja nende tegemine on odav. Tuleb sulatada või ja lisada sinna kakaod. Mina kasutan ökopoest ostetud korraliku kakaod. Lisaks lisan natukene alati ka pruuni suhkrut kuna ma lihtsalt ei ole suutnud ennast magusast täiesti ära võõrutada. Vedela massi keeran mina tavaliselt toidukilesse ja panen siis tavalisse külmkappi tahenema. Ketoosibatoonikesi söön siis kui magusa isu tuleb või ampsan lihtsalt mõne kohvi, tee kõrvale. Ketopiparkookide tegemine täpselt samasugune, kuid lisan sinna kaneeli ja piparkoogimaitseainet ja tahenema panen taigna pisikestesse muhviinivormidesse.

 

Soolase isu rahuldan viimasel ajal just heeringat süües või ostan mõne soolase juustu ja pistan selle nahka. Magusaisusid leevendan puuviljade söömisega, šokolaadiga (kakao sisaldusega 70%, ranges LCHFis ei ole ka puuviljade söömine väga soovitatav) ja CocaCola isu vastu aitab imehästi mandariin ja apelsin. Ja kui mõni päev mitte miski ei aita.. siis tuleb sammud sättida kiirtoiduputka juurde ja see õnnetu friikartulipoiss ka ära süüa.

Varsti on kohustuslikud üldised toiduteemad ka kirjutatud ja lähen rohkem trennilainele ja hakkan postitama rohkem korralike söökide retsepte.

Aitäh!

7. Lemmikud hommikusöögid

Oma Facebooki lehel olen juba mitu kuud postitanud pilte söökidest ja natukene kirjeldanud ka koostisosi. Blogis hakkan täpsemalt rääkima sellest, kuidas neid toite valmistan. Praeguses postituses kirjutan mõnest oma lemmikust toidust, joogist, mida kõige rohkem tarbin.

Rasvatee vahukoorega

Esimene ja üsna palju kõneainet pakkunud jook on rasvakohv. Rasvakohvist kuulsin esimest korda siis kui uurisin LCHFi blogi ja Facebooki kommuuni. Esialgu ei saanud ma üldse aru, mis see on ja kuidas seda valmistada. Rasvakohv on täiesti tavaline vahustatud kohv, kuhu on lisatud supilusikatäis kookosrasva ja sama suur kogus võid. 

Inimesed, kes ei soovi kohvi juua, võivad proovida samu eelnimetatud komponente koos tee või kakaoga. Minu jaoks jääb rasvatee maitselt siiski liiga võõraks ja olen valinud kohvijoomise. Kolmas valik ehk rasvakakao on muidugi kõige maitsvam, kuid seda on igal hommikul natukene tüütu teha. Kui mul on rohkem aega, siis kasutan oma pisikest piimavahustajat selleks, et vahukoort kohvile lisada. Kusjuures pean mainima seda, et enne LCHFi juurde jõudmist ma vahukoort üldse ei tahtnud, kuid nüüd on see mulle väga meeldima hakanud.

Väike vahepala: keedetud muna, peekon, broilerisüdamed, kurk

Milleks rasvakohv? Need, kes minu varasemaid sissekandeid on lugenud, teavad, et süsivesikute hulk minu toidus on üsna väike, seega tuleb see puudujääk asendada rasvadega. Rasvakohv on üks osa minu hommikusöögist, mis aitab mul energiat koguda ja hoida. Kohvist veel nii palju, et novembrist saati on meie kodus automaatne kohvimasin, millega koos kasutuses kohvikapslid. Kiidan väga oma masinat ja ka kohvi, sest selle kasutamine on äärmisel mugav ja kiire. Lisaks olen märganud, et enam ei teki mul kohvist iiveldust ega südamepuperdamist nagu tekib poest ostetud kohvide ja pulbrite puhul.

Munapitsa singiga

Hommikusöögi teine osa on munapitsa. Jällegi on nii, et igal hommikul ma siiski selliseid hõrgutisi valmistada ei jõua, kuid tore ja kasulik oleks jõuda. Tagasi munapitsa juurde.. Sisuliselt on selle valmistamine nagu omletilgi, kuid täpsema retsepti jätan saladuseks. Igatahes meeldib mulle munapitsa kõige rohkem singi ja sibulaga. Selline hommikusöök on üsna kergesti seeditav ja täidab minu kõhu pooleks päevaks. Tavaliselt on minu esimene pool päevast väga kiire ja seepärast on hea, et ma ei pea mõtlema mitmele söögikorrale pärast nii täitvat hommikusööki. 

Banaani pannkoogid

Teiseks väga mõnusaks hommikusöögiks on pannkoogid. Neid teen kahe retsepti järgi. Esimene neist on väga lihtne, kuid pannkoogid kipuvad kergesti murenema. Kaks muna ja üks banaan tuleb saumiskriga vahustada ja seejärel kerges kookosõlis praadida. Teises retseptis lisan eelpool kirjeldatud taignale paar lusikatäit kookosjahu.

Sellised hõrgutised siis seekordses sissekandes.


Aitäh!

6. Minu LCHF

Enne veel kui detailselt trennide ja oma söökide juurde lähen, tuleb kohustuslikud postitused teha. Rääkimata on veel, mis on LCHF ja miks ma seda toitumisstiili fännan, lausa armastan.

LCHF ehk Low Carb, High Fat ehk madal süsivesikute tase ja kõrge rasvasisaldus. Ehk siis kohe viide siia: LCHF Eesti . Enda kohta ütlen, et ma olen üsna liberaalne LCHFi jälgija. Mul on patupäevi ja patutoite, sest minu peamine põhjus nimetatud toitumistiili harrastamiseks ei ole kaalulangetamine ja ma ei taha muuta toitumist oma kinnisideeks. Tahan süüa toite, mis mulle maitsevad ja rahulikult õppida, kuidas miski mu kehale mõjub.

Sünnipäeva toidud

Esimesed kaks nädalat proovisin väga ranget LCHFi ja tulemuseks oli ligi 3 kilone kaalulangus. See oli asi, mida ma kohe kindlasti ei taotlenud ega oodanud. Pidin hoo maha tõmbama ja natukene liberaalsem olema. Lisaks vaevas mind alguses südamepuperdamine ja iiveldus. Kahe nädalaga olin rütmis ja püsin siiani sellel rajal. LCHFi peamine pluss minu jaoks on see, et see ei ole ajutine dieet, vaid toitumistiil kogu eluks. 

Esimene avalik pilt vormist

Mida ma siis söön? Viide algajatele siia: LCHF algajatele . Aga üldiselt on siis nii, et minu menüüs näeb harva või mitte kunagi järgmisi toite ja toiduaineid: kartul, riis, pasta, sai, leib, jahu ja jahutooted üldse, vorstid, erinevad maiustused, üleliigne suhkur, üleliigne sool, gaseeritud ja magustatud joogid. Peamiselt söön muna, liha (sea-, veise-, kana- ja kalaliha), lillkapsast, porgandit, sibulat, sinki, kookosrasva või kookosõli, võid, rasvakohvi, vahukoort, hapukoort, kastmed sulajuustuga, erinevad isetehtud küpsetised kookosjahuga, maiustuste asemel puuviljad. 

Ühes varasemas postitused kirjutasin, et mingil hetkel vaevas mind tühja kõhu tunne. LCHFi juurde jõudes sain teada, et väsimus ja energiapuudus oli tingitud sellest, et lihtsalt kehal ei olnud seda energiat kuskilt võtta kuna olin menüüst välja jätnud nii süsivesikud kui rasvad - kaks peamist energia saamise allikat. Minu jaoks lahendas energia küsimuse rasvade menüüsse lisamine. Kogu selle toitumistiili teooria on vastuoluline ja paljudele üsna vastuvõetamatu, kuid täiesti toimiv ja paljude peal järele proovitud. Ma ei hakka ka oma postituses sellest pikemalt kirjutama, sest minu eesmärk ei ole kedagi veenda samamoodi toituma. Keda huvitab, see uurib ise järele või küsib nõu! 

Aitäh!

5. Muutused toitumises ja elustiil

Mulle on alati meeldinud süüa teha ja trennidega seoses sai sellest tegevusest minu lahutamatu kaaslane. Tekkis palju dilemmasid: kuidas ja mida süüa nii, et kõht oleks täis ja samas keha rasvaprotsent liiga kõrgeks ei muutuks aga lihas ikka kasvaks mühinal; kuidas ja mida süüa tervislikult ja samas täisväärtuslikult; mida süüa, et enesetunne oleks suurepärane? 

Ei ka riisile ja läätsedele

Pidin söömise suhtes pärast esimest tagasilööki äärmiselt ettevaatlik olema. Alguses sõin vaid teatud kindlaid asju, mis ei ärritanud magu. Rohkem soolane, hapukas, liiga magus ja vürtsikas.. kõik tegi seest õõnsaks. Õnneks sai aja möödudes kõik korda ja sain varsti taas kõike süüa. 

Hüvasti pasta!

Loobusin kohe valgupulbrist ja spordijookidest ning vahetasin välja magusad joogid. Kui vähegi võimalik siis püüan trennis juua täiesti tavalist gaseerimata vett. Pean tõdema, et alati see mul siiski ei õnnestu aga sellest pärastpoole pikemalt. Lisaks vähendasin oluliselt ka piimatoodete tarbimist ja üldse toitude koguseid. Sõin täpselt nii palju, et kõht oleks täis ja ei tekiks seda niinimetatud õhupalli tunnet. Lisaks hakkasin jälgima, milliste toitude puhul see täispuhutud tunne mul üldse tekib ja pidin kurvastusega tõdema, et pasta, makaronid, sai ja igasugune üleliigne rämps.. see see kurjajuur minu puhul oligi.

Ei ka jahukastmele ja leivale

Ühel päeval googeldasin natukene ja leidsin radikaalse dieedi, milleks oli aeglaste süsivesikute dieet. Mul ei olnud plaanis otseselt dieeditama hakata, vaid tahtsin teada, millised on valgurikkad toidud, mida menüüsse juurde lisada. Selle nimekirja põhjal otsustasin loobuda valgetest toitudest ja toiduainetest nagu pasta (ka teravilja pasta), riis (ka pruun riis), kartul, suhkur, sool, sai, leib ja jahu. Trennis käisin selleks ajaks juba üsna tihti ja kohe tekkiski ka uus pisikene probleem. Olin menüüst välja jätnud suured süsivesikute allikad ja suurendanud valgurikaste toitude osakaalu ning tulemuseks oli tühja kõhu tunne. Pärast söömist oli muidugi hea olla ja isegi kordades parem kui varem, kuid sööma pidi üsna tihti. Oli päevi, kus läksin tööle terve suure virna toidukarpidega, et ikka päevaks näksimist jaguks. Positiivne oli aga see, et tervis oli korras ja keha rasvaprotsent langes, lihas mühises kasvada.

Patupäevadel väike kartul ära ei tapa!

Siis taaskord ühel päeval, tekkis toiduteemaline vestlus töökaaslasega, kes jagas mulle LCHFi kommuunilinki Facebookis. See päev oli minu jaoks täielik "enam-ei-saa-paremini-minna-päev". Minu trennidest ja söömisest sai hetkega elustiil, mida ma ei kavatse maha jätta. LCHF andis mulle tagasi täiskõhutunde ja samas ei võtnud minult mitte midagi rohkem ära kui ma ise juba varem võtnud olin. Mis on LCHF ja miks ma seda fännan, sellest kirjutangi oma järgmistest postitustes söögi alla ja söögi peale!

Aitäh!

Rohkem juba midagi LCHFi poole. Algus on tehtud!

4. Harjumused ja esimene tagasilöök

Kirjutasin varasemalt, et ma ei olnud trenniga kunagi tõsiselt tegelenud. Esimene harjumuse muutmine oligi regulaarne treenimine. Nagu väga paljudel algajatel, tekkis ka mul väga suur huvi ja hakkasin jõusaalis, rühmatreeningutes tihti käima. Mingil hetkel ületasin piiri ja juhtuma hakkas igasuguseid huvitavaid asju. 

Esimesel kuul Fitlife´is käisin vabadel päevadel kuni kahel korral trennis. Tavaliselt alustasin jõusaali trenniga ja lisasin juurde Bodybalance või mõne intensiivsema rühmatreeningu. Kui ilmad olid ilusad, käisin veel ka jooksmas või siis hoopis Auras ujumas. Igatahes alustasin intensiivselt ja ei mõelnud eriti sellele, et võin oma keha üle koormata.

Põikpäine, kuid visa Jääraplika

Teiseks harjumuse muutmiseks oli ka toitumise muutmine. Tervislikku toitumist olen muidugi alati väga au sees hoidnud, kuid trenniga seoses hakkasin seda veel rohkem tegema. Lisasin menüüsse palju valgurikkaid toite nagu liha ja muna. Pärast trenni oli mul alati kõht väga tühi ja suurendasin ka toidukoguseid. Lõpuks lisasin menüüsse ka palju piimatooteid nagu jogurt, kodujuust, keefir ja piim. Trennis tarbisin üsna palju gaasilisi ja magusaid jooke (näiteks maitsevesi, gaasiline vesi) ning proovisin ka valgupulbrit, spordijoogi pulbrit.

Kaks kuni kolm esimest nädalat oli enesetunne hea ja energiat tuli uksest ja aknast sisse. Neljandal nädalal saabus aga esimene suur tagasilöök. Läksin õhtuti hea enesetundega magama, kuid öösiti tekkis äge köha ja oksendasin üsna tihti. Esialgu pidasin seda gripiks ja väga ei muretsenud. Ma ei muutnud oma elutempot ja käisin sama intensiivsusega trennis, toitumisega jätkasin ka samamoodi. Lõpuks otsustasin arsti juurde aja panna, kuid selleks hetkes oli asi nii hull, et söök ei püsinud mul üldse sees. Trennid lõpetasin alles kaks päeva enne arstile minekut, sest enesetunne oli tõesti halb. Andsin arstile ülevaate oma elustiilist ja toitumisest, ning diagnoos oli pandud. Haigus, mida põdesin, oli reflukshaigus. Täpsemat lugemist siin: http://www.korvetised.ee/reflukshaigus/

Esimene vormipilt pärast haigust (ehk siis algus)

Olin oma toitumise ja intensiivse treenimisega mao keskkonna nii happeliseks muutnud, et toidu sees püsimine oli keeruliseks muutunud. Õnneks sai minu tervis nädala ja abistava rohtudega korda. Õõnes tunne kehas oli aga veel mitu nädalat. Jõusaalist hoidsin eemale umbes kaks nädalat. Kõige hullem aga oli see, et arst keelas mul üldse jõusaali treeningud ära. Ilma pikemate selgituste või nõuanneteta lihtsalt keelas ära, nagu see oleks mu elule ohtlik. Igatahes võtsin toitumise uuesti ette ja hakkasin rohkem keha tunnetama ja uusi lahendusi otsima. Arsti ma ka ei kuulanud ja alustasin rahulikumas tempos trennidega. Sellest on möödas umbes neli kuud ja pean tõdema, et õppisin palju oma keha ja ka toitumise kohta. 

Algajatele soovitan seda, et kuulake neid, kes on targemad ja kogenumad. Ületreenimine on täiesti olemas ja sellega võib endale palju viga teha. Ületreenimise ja toiduga (ka hea ja kasulikuga) võib endale samuti liiga teha kui keha ei tunneta ega kuula. Hea on aga see, et suure tahte korral ja õigel ajal reageerides, on võimalik tervis taas korda saada ja paremini alustada.

Järgmistes postitustes räägingi rohkem oma praegusest kavast ja toitumisest. Ilmuma hakkab üsna palju pildimaterjali ja "it´s getting hardcore and fun as well".

Aitäh!

3. Esimesed jõusaali treeningud versus rühmatrennid

Ma olen alati olnud suur põdeja asjade suhtes, mis on mulle uudsed, võõrad ja asjade suhtes, milles ma omaarust hea ei ole. Mulle ei meeldi eriti uued kohad, uued inimesed ja ma ei pea ennast eriti heaks kohanejaks. Lisaks olen ma täiesti teadlik, et see minu puhul üldse välja ei paista, et ma nii enda suhtes tunnen.

 

Igatahes oli trenni minekuga seoses palju hirme ja ma justkui ootasin seda õiget hetke ja võimalust, et alustada. Ühel päeval käis juhuse tahtel minu töökohas vestlusel neiu, keda ma juba varasemalt teadsin. Rääkisime natukene ja selgus, et ta on jõusaalis treener ja teeb ka algajatele kavasid. See teadmine jäi mulle mällu tiksuma ja otsustasin temaga ühendust võtta ning selgus, et ta töötab spordiklubis Fitlife. Mõte, minna jõusaali ja just Fitlife´i, oli küpseks saanud.

Esimest kava (jõusaali ABCd) tutvustas mulle Gaidi R. ja harjutused hõlmasid kogu keha peamisi lihasgrupp ehk siis harjutused seljale, alaseljale, rindkerele, kõhulihastele, kätele (õlgadele, biitsepsile, triitsepsile) ja jalgadele (reie esi- ja tagaosale, reie siseküljele, säärtele). Esimene kord jõusaalis oli oodatust palju toredam ja pooled hirmud said ületatud. Harjutusi jõudsin teha ja vastupidavust oli ka ning juhendaja abiga õppisin erinevaid masinaid, pinke sättima. 

Esimesed paar kuud käisin trennis hommikupoolikutel, kui rahvast oli jõusaalis vähem. Esiteks, mulle meeldis vara tõusta ja kohe tegutsema hakata. Teiseks, ma ei tundnud ennast siiski veel nii enesekindlalt, et võõraste inimestega koos trenni teha. Aga, mida siis üks algaja jõusaalihuviline kõige rohkem kardab?

Hirmud versus tegelikkus

     * Mina kartsin, et ma ei tee harjutusi õigesti või veab tehnika alt. / Tegelikult on nii, et isegi kui teed harjutusi valesti, siis keegi sind õpetama ei tule, veel vähem näpuga näitama. Veel suurem tegelikkus on see, et isegi vanad jõusaaliharrastajad teevad tihti harjutusi vale tehnikaga. Täna kardan ma jõusaalis ainult oma treenerit, sest tema on tõesti ainukene, kes käratab kohe kui näeb mind nõgusa seljaga kükkimas. 

      * Ma ei tahtnud jõusaalis oma harjutuse korda oodata ega kelleltki küsida, kas võin oma seeria vahele teha. / Ma teadsin kohe alguses, et jõusaalis on täiesti normaalne teiste inimeste käest küsida, kas võin ka masinat, pinki kasutada kui see on hõivatud.. ometi ütles mingi rumal sisetunne, et see on ju teise inimese räige ja ebaviisakas segamine. Tegelikkus on see, et teistega suhtlemine on jõusaalis täiesti normaalne. Ebaviisakas on hoopis öelda, et „ei, sa ei saa siia praegu tulla oma harjutust tegema“. Täna ei ole mul absoluutselt mitte mingit vahet, millisel ajal ma jõusaali lähen, sest tunnen ennast seal nagu koduses keskkonnas.   

    * Ma arvasin, et meesterahvad jõllitavad naisterahvaid kui viimased teatud harjutusi teevad. Sellepärast vältisin samuti rahvarohketel aegadel saalis treenimisest. / Tegelikkus on see, et nad tõesti jõllitavad aegajalt, kuid üsna märkamatult. Otseselt kellelegi paberrätikut ulatama ei pea, et nad ila ära pühiksid.. Kuna ma tunnen ennast oma kehas üsna enesekindlalt, siis mind see enam ei häiri kui keegi jutustama tuleb või niisama vahtima jääb. Ausalt öeldes olen ma trenni ajal üldse nii keskendunud ja veidi tõsise näoga, et väga keegi minuga suhelda ei julge.

                                                      

      * Kartsin veel, et ma ei jõua ju eriti suurte raskustega oma harjutusi sooritada. / Tegelikkus on see, et raskus on viimane asi, mis jõusaalis oluline on. Kõige tähtsam on hea tuju, suur tahe ja hea tehnika. Mõned kangutavad ulmelisi raskusi, kuid kasutavad valet tehnikat ja nende areng ei pruugi üldse nii hea olla kui sellel, kes teeb harjutusi väiksemate koormustega, kuid hea tehnikaga.

Hirmud verus tegelikkus on kirjapanduna isegi natukene naljakad. Jällegi on hea meel vaadata tagasi ja mõelda tänasele, kus ma olen päris palju arenenud ja muutunud. Suhtumise muutmine on treeningute puhul väga oluline teema. Võin öelda, et olen tervet oma elustiili muutnud.

Treeningute puhul väga oluline on järjepidavus ja stabiilsus. Minul tekkis kohe alguses väga suur huvi ja kordagi ei olnud mõtet, et täna ei viitsi trenni minna. Nii siis hakkasingi nädalas 2-3 korda jõusaalis käima ja lisaks veel ka rühmatreeningutes. 

Rühmatreeningusse minek nõudis taaskord suurt eneseületust. Ikka tekkis mõte, et ma ei oska ju seal uues trennis midagi teha. Tegelikkus on taaskord see, et abi ja nõu võib küsida treenerilt ja ka teistelt trennikaaslastelt. Esimene kord uues trennis on ikka küsimus, milliseid matte või lisatarvikuid kasutada, kuid midagi müstilist ei ole kuskil. Jõusaalitreeningute lahutamatu kaaslasena osalen Bodybalance rühmatreeningus. See on trenn, kus on hea venitada oma keha süvalihaseid ja anda paremat liikuvust liigestele. Lisaks on kasulik käia mõnes treeningus, kus on rohkem liikumist, näiteks Bodyattacis või Bodycombatis ja asendada sellega mõni klassikaline aeroobne trenn.

Leidsin ühe toreda lingi, kus natukene üldist juttu treenituse ja selle tekkimise kohta. Eriti meeldisid mulle soovitused, mis on toodud viimasel lehel ja käivad jõutreeningute kohta http://www.kaarma.ee/files/sport/TreeninguTeooria.pdf

 

Järgmises sissekandes kirjutan rohkem sellest, kuidas muutsin oma harjumusi ja räägin esimesest suuremast tagasilöögist.

Aitäh!

2. See päris algus!

See päris algus ei olnudki kõige raskem.. edaspidi küll!

Natukene taustainfot ka. Need, kes minuga eile, täna tutvuvad, arvavad, et sündisingi tossud jalas.. tegelikkus on see, et aasta tagasi ma peaaegu jälestasin sporti. 

Tõsi, jalgpalli meeldis mulle telekast vaadata ja kooli ajal ka mängida. Ilmselgelt oli see ka ainukene asi, mida vabatahtlikult ja hea meelega tegin. Kõik muu oli sunniviisiline ja tuli lihtsalt soorituse hinnaga ära teha. Põhikooli ajal tantsisin rahvatantsu (10 aastat tuli ära), lisaks tuli osaleda kehalise kasvatuse tundides ja teadagi oli seda ka liigagi palju. Ma olin üks neist lastest, kes sai mitterahuldavaid hindeid spordiriiete kojujätmise eest. Olin üsna vagurake kui vanemad uurisid, kas uusi dresse vaja on..  nii polnud põhjust riideid koju jätta, sest neid korralike nagu ei olnudki. Millegipärast vihkasin tunde, mis toimusid saalis ja siseruumides üldse. Oli see siis kitse pärast, millest mul 10st sooritusest õnnestus vaid üks... või kes teab?! Igatahes ei meeldinud mulle ei joosta ega hüpata, isegi õpetaja sai oma annuse minu vihkamisest enda peal tunda. Selline tüütu pupekas olin, kes kõige muu hulgas jälestas sporti ja sellega seonduvad.

Kuidas ja miks siis muutus toimus?

Mingile hetkel pärast kutsekooli, tekkis rohkem aega ja huvi, ka rahalisi võimalusi, et enda hobidega tegelema hakata. Kurb tõsisasi oli aga see, et kogu aeg oli kulunud õppimisele või sellele mõtlemisele ja hobisid nagu ei olnudki. Elasin lisaks kõigele Tartus väljas ja trennis käimine mingi regulaarse graafiku alusel oli ka väga raskendatud. Hakkasin otsima tegevusi, mis ei sõltunud ajast ja teistest inimestest. Esimesena avastasin enda jaoks talvise tegevuse, milleks lumelauaga sõitmine. Kallis ja aeganõudev spordiala, kuid see-eest nii nii meeldib, et kui saaks, siis ainult mäe peal elaks.. täpselt nagu mõni inimene lesiks suvel rannas ja küpseks pruuniks.

Läbimurre trenni lainel saabus siis kui kolisin aasta alguses Tartusse oma uude koju. Aeg, mis varem kulus koju sõitmisele, oli nüüd justkui üle. Lisaks lõpetasin kõik oma lisategevused ehk loobusin teisest tööst, koolist ja keskendusin kodule, tööle. Graafikuga töö puhul on see pluss (mõnele ka miinus), et vaba aega on üsna paljudel hommikupoolikutel, õhtupoolikutel aga ka nädalasisestel päevadel. Mulle tekitaski probleemi just see vaba aeg, mis jäi üle vabadel päevadel. Ma ei tahtnud oma aega raisata lihtsalt teleka vaatamisele või linnas jõlkumisele, tahtsin midagi asjalikku korda saata.

Mingil hetkel tutvusin inimesega, kes samamoodi aastaid tagasi endale tegevusi oli otsinud ja jõusaali leidnud. Alguses ma siiski kohe sama pisikut külge ei saanud, vaid alustasin jooksmisest. Mai-juuni möödusid sõbrannaga jooksmise lainel ja telekast otsisin treeningvideosid ning sooritasin 60 minutil päevas jõuharjutusi. Selline lihtne treenimine andis mulle juurde energiat ja vastupidavust. Just nende kahe puudumise tõttu ei julgenud ma kohe alguses jõusaali treeningutele minna. Kartsin, et ma ei jaksa seal lihtsalt oma kava lõpuni sooritada. Võib-olla oligi "step by step" alustamine minu jaoks kõige õigem... pigem, kindlasti oligi!

Koduste harjutustega sain teada kui kiiresti mu keha taastub, õppisin erinevaid lihasgruppe tundma ja tegin endale ka selgeks, milliste harjutustega, milliseid lihasgruppe treenitakse. Kodus treenimise miinuseks oli aga see, et arengut ei jälginud keegi ega öelnud, kas teen õigesti või valesti. Õnneks ei jätnud ma aga trenni pooleli, sest mul oli veel üks eesmärk. Öeldakse, et tihti lõpetavad inimesed treeningud mingil hetkel just sellepärast ära, et puudub kindel eesmärk.

Aasta alguses kolisime Tartusse uude koju ja sellega seoses puudus meil väljaehitatud köök. Mööbli paigutuse ja tellimisega kulus aega kaks kuud ning selle aja jooksul minu kaal langes üsna palju. Minu peamine eesmärk oligi trenniga seoses tekitada rutiin oma kehale ehk tekitada söögiisu, mis mõjutaks kaalutõusu. Pole just tavapärane edulugu, kus tegelane võtab kümneid kilosid alla. Minu peamine probleem oli hoopis kaalu juurde mitte alla võtta. Võin etteruttavalt ka öelda, et eesmärk sai täidetud ja tuli uusi püstitama hakata.

Olin aprillis käinud sellisel võistlusel publikuks nagu Lõuna-Eesti lahtised karikavõistlused kulturismis ja fitnessis. Pean ütlema, et seal nähtu pani mind hoopis teisiti kogu sellele alale mõtlema. Sõbra treeninguid ja toitumist kõrvalt vaadates, teadsin ka kui raske tegelikult sellisele võistlusele kõigil jõuda oli. Väike mõte jõusaali minna, tekkis juba siis.

Paar kuud hiljem alustasin oma treeninguid Eedenis Fitliferina!

Järgmises postituses pikemalt esimestest trennidest ja esimesest suuremast tagasilöögist!

Aitäh!

1. Minu trenniblogi ehk miks ja kellele!?

Esimese postituse tegemine uude blogisse on alati selline riskantne ja veidi hirmutav, sest juba lehe kujunduse, pealkirja ja esimeste lausetega saab selgeks, kellele ja miks konkreetne leht mõeldud on. 

Võib-olla seekord ongi lihtsam alustada kohe sellest, kes ma olen?!

Mina olen Maiki. Vanus 26 aastat. Algaja jõusaalifanat. Pöörane toiduarmastaja ja selle valmistaja.

Olen mitu kuud mõelnud, et trennide kohta blogi pidamine oleks hea mõte, kuid alustasin mitmel põhjusel alles nüüd ja pean tõdema, et enam õigemalt ei oleks ma saanud tegutseda. Teekonnast, mis algas aprillis ja on siiani välja vedanud, räägin pikemalt järgmistes postitustes. Nüüd natukene põhjalikumalt sellest, miks ja kellele ma blogi pidama hakkasin/hakkan.

Esiteks: Ma ei ole kohe kindlasti mitte ekspert ega arva ka seda, et kõik, mida ma teen, on ainuõige ja sobilik jälgimiseks kõigile. Seega suhtuge siin kirjutavasse äärmise kriitilisusega, jälgige oma keha ja tehke omad valikud lähtuvalt iseendast, oma kogemustest.

Oma blogis räägin oma loo: Kuidas ma trennini jõudsin, miks ma arvan, et see on mulle hästi mõjunud?! Räägin ka raskustest, mis sellel teekonnal ette on tulnud ja kuidas nendest üle olen saanud. Püüan võimalikult täpselt kirjeldada oma treeningutega alustamist ja arenemist ning hästi palju sissekandeid tuleb kindlasti toiduteemalisi.

Seega on minu blogi mõeldud kõigile, keda huvitab jõusaal ja toitumine. Algajad saavad kindlasti äratundmishetki kogeda ja võib-olla mõnele kogenumale saan kasvõi pisikese idee anda, mida hommikuks süüa, kes teab. 

Üks suur põhjus, miks blogiga austan.. on loomulikult motivatsioon, motiveerimine. Motiveerida tahan ennast ja ka oma sõpru, kellest nüüdseks juba päris paljusid trennipisikuga nakatanud olen. Teadke, et Teiegi motiveerite mind olema veel tublim, usinam ja agaram. Tahan Teile ka midagi vastu anda ja usun, et see blogi on ka Teie jaoks üsna uus ja põnev. Saate kindlasti teada asju, mida minust varem ei teadnud ja saate minu saavutustele kaasa elada ning ka oma edusamme minuga siin keskkonnas jagada.

Esimese sissekandega lõpetan ja tänan kõiki lugejaid!

Aitäh!